Austria kirjanik Paul Busson (1873-1924) seisab lüürikuna ja dramaatikuna, iseäranis aga psühholoogiliselt peene, müstika-ainelise jutustajana austria kirjanduses väljapaistval kohal.
Romaan «Melchior Dronte taassünd» on huvitavamaid Bussoni toodangus ja paneb seda enam kahetsema andekuses edeneva kirjaniku varasevõitu surma paremas mehe-eas. Orientaalse hingederändamise müstika foonil kujutatakse selles kahekordselt ühe inimesehinge elamusi oma kadunud mina-ideaali otsinguil – esmalt seikleva aadlimehena Suure Prantsuse revolutsiooni ajal, siis mõtiskleva optikatöölisena suure maailmasõja ajal. Paralleelselt ikka põgeneva mina-sümboliga Ewli, halveti-derviši kujul käib teosest läbi ühendava niidina ka veel kaduvam, veel haihtuvam ja õhulisem sina-sümbol Aglaja-Zephyrine kaksikkujul. Ja kui mina-ideaal lõpuks saavutatakse Sennon Voraufi saladusliku moondumisega tekkehis, siis jääb sina-ideaal ikka veel sama kaugeks, sama hapraks ja mõistmatuks kui rännakute alulgi. Raske on inimesel leida teed omaenda mina juurde, veel rängem aga on ehitada silda ühest inimhingest teise. See on huvitav probleem ja tema esitamine Bussonil elav ja värvikas.
Juhan Lõhmus