See raamat on mulle isiklikult tähtis mitmes mõttes. Esiteks tähistan sellega oma esimese raamatu «Hingepilk» ilmumise kahekümnendat aastapäeva. Teemavaldkond on sama – hingehoid.
Teiseks olen keskeas hakanud mõtlema jälje üle, mida inimene endast elus jätab. Tabasin, et minu jälje tähtis osa võiks olla kõrgkooliõpikud. Pärast oma elujälje mõtestamist sai hingehoiuraamatu kirjutamine hoogu juurde.
Kolmandaks on minu elu kulgenud psühholoogia ja teoloogia piirimail. Armastan väga oma eriala – psühholoogiat. On aga läinud nõnda, et minu lähemad kaastöölised on teoloogid. Nende toel olen õppinud hindama ka usuteaduse ilu. Olgu see raamat kummarduseks kõigile psühholoogidele ja teoloogidele, kellega mu teed on ristunud.
Aastatega on minus süvenenud mingi igatsus, millele ma ei oska nime anda. Ma ei taha minna selle igatsusega psühholoogi juurde. See on midagi niisugust, mida psühholoogia ei haara. See on nagu püüd tabada vaevukuuldavat häält, mis kostab teiselt poolt igaviku ust. Ehk kajab midagi sellest sosinast vastu ka selle raamatu lehekülgedelt.
