Jaan Oks (1884-1918) on Friedebert Tuglase sõnutsi viinud eesti «kirjandusliku subjektivismi kaugemate piirideni kui ükski teine». Tema realistlik-naturalistlike elupiltide ja poolfilosoofiliste mõttemõlgutuste loomise tõukejõuks on olnud mäslev protest inimelu ebasuste vastu, trotsiv kõigeeitus, kannatuste paatos ja ebamäärane vabaduseiha. Isikupärane, sisemist intensiivsust kiirgav väljendus tugineb räigetele kujunditele ja sümboleid loovale sõnakasutusele.