Sinu kätte on sattunud üks lõbus lugu, mis räägib sõprusest, õnnest, endale kindlaks jäämisest, pidutsemisest ja otseloomulikut jänestest.
Jänkside lugu algab ühel pealtnäha vaiksel ja väiksel saarel mille nimeks Jänkstartika, kust leiab igasuguseid rohelisi, kollaseid, oranže ja isegi siniseid taimi ja veel kirjumaid tegelasi. Juba kaldale jõudes tunned üle keha rõõmsameelse tempoga tuksumist. Sellist, mis häiriks sind väga, kui see tuleks näiteks naabri aiast kell viis hommikul, kuid oleks väga nauditav pärastlõunal sinu enda aias.
Et lugu jätkuks hüpetega, tulebki kõrvad kikki ajada ja minna sinna, kus muusika kõige valjem. Tantsides rõõmsalt muusika saatel jõuame rõõmust pulbitsevasse Hips-hops linna, mis on täis melu ja maru. Siin on vaid üks reegel – elu tuleb nautida ja pidu ei lõppe kunagi. Oih! See on ju kaks reeglit…
Keksides edasi mööda peatänavat, jõuad äkitselt tillukese jäneseuru ette.
Imelikul kombel ei ole selle ukse lävepakul ühtegi täpikest konfetti ja kõik vilkuvaid tulukesed on samuti välja lülitatud. Isegi muusika on kinni keeratud. Valitseb vaikus ja pimedus.
Aknast sisse piiludes näeme aga väikest, pehme karva ja töntsakate lontis kõrvadega jänkut, kel nimeks Nupsik.
Nupsik lamab voodis ja lihtsalt mõtleb. Ta mõtleb kaua ja põhjalikult.
Tal on isegi selline tõsiselt mõtleva jänese nägu, mida jänksid teevad, kui nad üritavad hästi kiiresti järgmise peo teemat välja mõelda või nuputavad, kuhu nende karaokemasin viimasest peost kadunud on.
Kuid Nupsiku peas ei ole seda sorti mõtted. See pisike karvapall otsib vastust hoopis keerulisemale küsimusele.
Tal ei ole enam peotuju.
