Hitler, filosoofia ja vihkamine

Filosoofiline tõlgendus Hitleri Mein Kampf’ist

Uskuda, et Euroopa mõttelugu suudab hoida natsionaalsotsialismi endast eemal otsekui mingit võõrast objekti, on parimal juhul naiivne oletus, halvimal juhul aga poliitiline eksimus. Nii teeseldakse, justkui poleks natsionaalsotsialismil olnud kokkupuuteid ülejäänud Euroopaga, teiste filosoofide ega teiste poliitiliste ja religioossete mõttekeeltega, märgib Jacques Derrida vestluses Didier Eriboniga.

Ometi on filosoofid alates Teisest maailmasõjast kuni tänapäevani jätnud tähelepanuta natsionaalsotsialismi kõige olulisema eneseesitluse. Adolf Hitleri Mein Kampf’i („Minu võitlus“) peetakse endiselt teoseks, mis ei väärivat filosoofilist käsitlemist. Selline hoiak ütleb palju filosoofia enda kohta. Kas võib olla, et filosoofia leiab Mein Kampf’ist liiga palju iseennast? Ja mida ta sealt õigupoolest leiab?

Trawny tõlgendus ei välista võimalust, et filosoofia ja natsionaalsotsialismi vahel valitseb teatav järjepidevus. See on kohtumine vihkamisega, mis ohustab meid ainuüksi seetõttu, et see on juba kord haaranud võimu ja allutanud endale ühiskonna. Pole põhjust arvata, et vihkamine oleks kadunud.