Üldlevinud ettekujutus Hitleri käitumisest Teise maailmasõja viimastel aastatel ütleb, et peast põrunud füürer nõudis põikpäiselt iga jalatäie maa kaitsmist kõikidel rinnetel ja käskis korraldada lootusetuid rünnakuid olematute diviisidega. Säärase laialt levinud seisukoha vastu põrkavad kõik viited selle kohta, et Hitleril oli mõistuspärane plaan sõja võitmiseks.

Ajaloolane Howard D. Grier tõestab veenvalt, et Hitleril oli aastail 1944–1945 oma strateegia initsiatiivi taashaaramiseks ja Läänemere piirkond mängis selles plaanis võtmeosa. Seda strateegiat uurides vastab Grier vastuseta jäänud küsimustele Kolmanda Reichi viimaste kuude kohta ja esitab tõendeid strateegia mõjust meresõjas toimunule. Samuti näitab ta suuradmiral Karl Dönitzi rolli Hitleri suure strateegia kujunemisele.

Raamat analüüsib Saksamaa meresõja strateegiat 1944. ja 1945. aastal ning selle mõju maismaalahingutele Baltikumis. Grieri uuring Hitleri strateegilistest motiividest ja neist põhjustest, mis sundisid füürerit sõja viimases järgus kaitsma Läänemere rannikusektorit pakub lugejatele oluliselt uue interpretatsiooni toonaste sündmuste kohta.