Lajos Kassáki poeem «Hobune sureb ja linnud lendavad välja» seisab ungari avangardluule tüvitekstina dadaistliku poeetika ja traditsioonilise rännakunarratiivi ristumiskohas. Teost on tõlgendatud luuletajateadvuse kujunemise ja kinnistumise loona; aga niisamuti ka ideaalse dadaistliku situatsiooni väljendusena, kus keel näitab iseennast ja samas osutab millelegi ilma tähenduseta – siinpuhul siis kõigist välistest rolliidentiteetidest vabanenud kõnelevale subjektile.
Elava, hoogsa, mängulise luuleteose aluseks on tollal veel võrdlemisi noore autori jalgsirännak Budapestist Pariisi 1909. aasta kevadest hilissügiseni. Teksti saadab tõlkija Lauri Eesmaa põhjalik järelsõna.
OO PARIIS! ✸ PARIIS! ✸ endready nägi sind alasti ja su veriste varemetekohal on sündinud guillaume apollinairesimultanistlik poeet
