Holokausti ei olnud, oli juutide tragöödia - genotsiid, mille ohvreiks on XX sajandil langenud palju rahvaid. Juuditappu tuleb vaadelda Teise Maailmasõja kontekstis, kui arenes palju tragöödiaid. Euroopas etendusid kõigepealt Saksa ja Vene trgöödia, Kaug-Idas Jaapani ja ilmselt kõige kohutavam, Hiina tragöödia. Kui suudame tuvastada enam-vähem õige arvu, kui palju hukkus tegelikult juute viimases suures sõjas, siis võiks eestlaste tragöödiat vabalt võrrelda juutide omaga, sest ilmselt hukkus suhtarvudes eestlasi võib-olla rohkemgi kui juute.
Eestlaste häda on see, et me ei ole oma kannatusi suutnud reklaamida, nagu on teinud seda juudid - me ei ole suutnud piisavalt majanduslikult mõelda, ega ole meil tulnud ka mõtteks teisi riike või rahvaid «oma kannatuste» abil allutada. Ka ei ole meile pähe tulnud oma kannatuste tähtpäevi teistele rahvastele peale suruda!
Eranditult kõigi Teise Maailmasõja tragöödiate ohvrid väärivad meie kaastunnet, mis hõlmaks kõikide ohvrite tõelisi kannatusi. Me ei soovi, et mõne rahva kannatusi selle poliitiline establishment teistele peale surub vale ja «seaduse jõuga». Sõna «holokaust», mille mõte lahtiseletatult on «täisohver, kus ära põletati kõik, preestrile osa andmata», oleks õiglane kasutada mitte müütilistes gaasikambrites hukkunud juutide, vaid hoopis Saksa linnade Hamburgi, Kasseli, Darmstadti, eriti aga Dresdeni ning Jaapani linnade Hiroshima ja Nagasaki puhul, kus tsiviilelanikkond süstemaatiliselt hukkus - põles ära Inglise ja Ameerika lendurite allaheidetud fosfor- ja aatomipommide tules - see on tõeline holokaust!
Seetõttu ei ole sionistidel mitte mingisugust moraalset õigust «suurele valele» tuginevat holokausti teistele rahvastele peale suruda.