14. juunil 1941 Riia Prantsuse lütseumi abituriendina Siberisse küüditatud ja seal viisteist aastat sunnitööl viibinud Valentīns Jākobsonsi (1922–2005) peetakse 20. sajandi läti kirjanduse üheks kõige märgilisemaks kirjanikuks ning suureks humanistiks. Tema 1990-ndate alguses ilmunud Siberi-teemalist lühiproosat on tõlgitud saksa, inglise, rootsi ja tšehhi keelde. Kollektiivse kannatuse asemel keskendub Jākobsons konkreetsete inimeste saatuselugudele. Tema tegelaste hulgas on paljude rahvaste esindajaid: lätlasi, venelasi, bukoviinlasi, volgasakslasi, juute, ukrainlasi, hante, tunguuse (evenke) jt.
Jākobsonsi teoste kõrge kunstiline tase ja jutustamisstiil mõjuvad lugejat hüpnotiseerivalt. Tema eksistentsialistlikku maailmapilti võimendab vääramatu absurditaju, mille juurde kuuluvad isegi kõige kohutavamates elusituatsioonides omapärane huumor, terav iroonia ja grotesk. Kõik Jākobsonsi lood on väga ehedad.
Ta teeb nähtavaks küüditatute igapäevaelu Siberis Vasjugani jõe ääres asuvas Rõõmsas külas kogu selle absurdsuses. Kogumiku viimases proosapalas viiakse lugeja amnestia-eelsesse Norilski sunnitöölaagrisse 1955. aasta südasuvel.
