KODUMAALE

Ma vaatan su poole üles,
käed sirutan sinule:
Mu lootus mu südamest võta
sa, kodumaa, endale!

Ja minu lapsepõlv võta –
mu ilusaim mälestusvald;
mu aastate tuksuvam mõte:
mu rõõm, mu valu, mu arm!

Siis, kodumaa, rohkem ehk lilli
su pinnale tärkab veel
ja luikvalgeid ujuvaid pilvi
nii palju taevateel.

Siis, Eesti, Aeg ka saadab
su poole embavad käed
ja Kalevi kangelas-hauad
siis lahti minevat näed...