1810. aastal tõi ettevõtlik buutist peremees purjelaevaga Lõuna-Aafrikast Londonisse mustanahalise naise Saartje Baartmani. Peremeest ja tema kompanjoni ajendas lootus naise demonstreerimisega rikastuda, tema ise unistas enda vabaks ostmisest. Äriidee lähtus naise eripärasest välimusest: lühikesest kasvust, vohavatest tuharatest ja pikalt väljaulatuvatest häbememokkadest.
Ironiseerivalt Hotentoti Veenuse hüüdnime pälvinud naist näidati raha eest nii Inglismaal kui ka Pariisis, teda müüdi mitu korda edasi, tema alasti keha vaatlesid teadlased ja joonistasid kunstnikud, ta andis inspiratsiooni vodevillidele ja pilalugudele, teda viidi seksuaalobjektina privaatõhtutele ja rakendati prostituudina. Naine ei saanud rahu ka pärast 1815. aasta külma detsembrit, kui ta haigustest ja alkoholismist kurnatuna Pariisis suri; tema prepareeritud elundid ning keha järgi valmistatud mulaaž pandi välja muuseumis.
Saartje Baartmani pikaleveninud Euroopa-turnee lõppes alles kevadel 2002, mil Lõuna-Aafrika Vabariigi ja Prantsusmaa vaheliseks vaidlusobjektiks olnud säilmed kodumaale tagastati, et need võidaks esivanemate tavade järgi matta.