Teine meestest oli umbes seitsmekümneaastane või veel vanem; tal oli paljas pea ja hall põskhabe. Peas oli tal vana kulunud viltkübar, seljas määrdunud sinine villane särk; närused vanad sinised püksid olid saapasäärtesse topitud; püksitraksid olid omatehtud, -- ei, pool traksi tal oligi. Käsivarrel oli tal vana pikk sinine mantel libedate vasknööpidega; mõlemal mehel olid suured võidunud ja kulunud riidest reisikotid.
Teine mees oli umbes kolmekümneaastane ja harilikkudes riietes. Pärast hommikusööki hakkasime lobisema ja esimese asjana tuli välja, et mehed teineteist ei tundnudki.
«Mis teid hätta viis?» küsis paljaspea teiselt.
«Noh, ma müüsin vahendit, mis hambakivi hävitab -- ja see hävitab tõesti hambakivi ja enamasti hambaglasuuri ühes sellega --, aga jäin üheks ööks kauemaks, kui oleksin pidanud jääma. Tahtsin parajasti sääred teha...»