Ta tõusis heintest ja Rasmus nägi, et too peab küll olema hulkur, sest ta riided olid nii räbaldunud – kulunud ruuduline pintsak ja põlve pealt kottiveninud püksid. Ta oli suur ja laiaõlgne ning üsna kena näoga, ja kui ta naeris, helendasid keset ta habetunud nägu valged hambad.
«Hulkur, ütled sa... Oled sa kunagi kuulnud Paradiisi-Oskarist? See olen mina. Paradiisi hulkur ja Vanajumala Õiglane Kukulind, see ma olen.»
Vanajumala Õiglane Kukulind! Rasmus hakkas kahtlema, kas hulkuril on peas kõik ikka korras-paigas.
«Mispärast on Oskar just nimelt vanajumala õiglane kukulind?» kahtles ta.
Oskar kortsutas sügavmõtteliselt otsmikku.