HULL. Jah, ma olen HULL. Ning tänu sellele, et julgen seda välja öelda, olen ka üldse siiamaani elus. Nüüdseks tunnen ennast jällegi noore ja enesekindla naisena. Ma liigun kindla järjepidevusega oma visioonide ning unistuste suunas, olenemata sellest, et mul on tõsised psüühikahäired.

Kuus aastat tagasi tabas mind noore arstitudengina skisofreeniline episood. Edukast noorest naisest sai ülekaaluline depressiooni põdev inimvare. Lõpetasin ravil hullumajas, akuutosakonnas. Jah, lugesid õigesti – hullumajas.

Tollal tegi mulle metsikult haiget, kui kuulsin, et «Karmen on hullumajas» või «Ta oli ju nii edukas, nüüd on aga täiesti hull». Kuid enam see mind ei häiri ja tänu sellele saad ka sina nüüd lugeda minu lugu. Just nii, nagu see juhtus.

See raamat on ka üks osa minu tervenemisteekonnast, kus tuli kiskuda lahti kõik haavad, et need korralikult paraneda saaks. Küsimusele, kas «hullud» ongi hullud või peitub vaimse tervise probleemide taga midagi hoopis palju sügavamat, saad vastuse just siit. Ühiskonnas on tavapärane selliseid lugusid ennast häbenedes maha vaikida, kuid selleks, et see muutuks, peab midagi tegema teisiti, kui tehti varem. Asjadest rääkima... Otse ja ausalt...