Stanisław Ignacy Witkiewiczi (1885–1939) näidendid on iroonilised ja grotesksed, need balansseerivad naljaka ja õudse piiril. Witkiewiczi draamades on koos elumüsteeriumi tajumine, sotsiaalne ja poliitiline visioon ning lõpuks aukartuseta võllahuumor. Sündmusterohkus, äkilised süžeekäänakud, ettearvamatud muutused faabulas – see kõik meenutab hallutsinatsioone või unenägu, ent samuti hästitöötavat mehhanismi – Witkiewicz valdas täiuslikult draamakirjutamise kunsti.

Witkiewiczi näidendites armutakse meeletult ja vihatakse veel meeletumalt. Piinatakse ennast ja teisi, peamiselt vaimselt, aga vahel ka füüsiliselt. Ja muidugi laibad, igas näidendis – kas koksab mõni end ise maha või teevad seda teised. Vahel läheb asi puhta hulluks, siis saab verist «marmelaadi». Aga tihtipeale tõusevad surnud üles ja nad tuleb teist korda tappa. Mõnikord ei aita seegi – kolm korda on kohtu seadus.

Lastele, nõrganärvilistele ja ajateenijatele keelatud.