Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid Antakse ülevaade viimastel aastakümnetel humanitaarteaduste erinevates valdkondades toimunud olulisematest arengutest, visandades seejuures ka humanitaaria võimalikud väljakutsed lähitulevikus.
Raamat on liigendatud kolme teemablokki ning koondab 15 autori artikleid. Esimene osa «Pöördelised ajad» esindab olulist valikut nendest uutest lähenemisviisidest, mis kujundavad tänapäeva humanitaarteadlaste arusaama uuritavatest nähtustest. Metodoloogilisi pöördeid käsitlevad
Eva Piirimäe («Keeleline pööre»), Tõnu Viigi («Kultuuriline pööre»), Krista Kodrese («Pildiline pööre»), Haldur Õimu («Kognitiivne pööre») ja
Linda Kaljundi («Performatiivne pööre») artiklid. Kogumiku teine osa «Ähmastunud žanrid» keskendub distsiplinaarsete piiride voolavusele tänapäeva teaduses. Erinevaid interdistsiplinaarseid suundi avavad Kalevi Kulli («Biosemiootika»), Helen Sooväli-Seppingu («Kultuurigeograafia»),
Martin Ehala («Keeleökoloogia»), Toomas Grossi («Religiooniantropoloogia») ja Jaan Valsineri («Kultuuripsühholoogia») artiklid. Kolmas osa «Rändavad mõisted« kaardistab oluliste teoreetiliste mõistete kasutusvõimalusi, rekonstrueerides nende tekkeloo ja lahates erinevate käsitluste lähtealuseid, potentsiaali ja probleeme. Mööda erinevaid distsipliine nihkuvaid mõisteid analüüsivad
Märt Väljataga («Narratiiv»),
Tiina Kirss («Sugu»),
Joe Noormets («Keha»),
Rein Raud («Subjektsus») ja
Peeter Torop («Multimediaalsus»). Kollektiivne koguteos on mõeldud nii tudengitele kui ka humanitaaria uute väljavaadetega tutvuda soovivatele teistele huvilistele. Iga artikli lõpus on põhjalik kirjandusnimestik, mis annab lugejaile teeotsi neid huvitavate küsimustega süvitsi edasi tegelemiseks.
Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia Kultuur on tähenduslik keskkond, mis ümbritseb inimesi sünnist surmani; me oleme liik, kes januneb tähenduste järele, kes muudab kultuuriks kõik selle, mida puutub või vaatab. Uurimisobjektina on kultuur keeruline nähtus, sest oma mitmekesisuses on ta sisuldasa haaramatu. See seletab, miks on kultuuri uurimisele pühendunud eri distsipliinid, mida saab vaid tinglikult koondada «kultuuriteaduste» ühisnimetaja alla. Käesolev koguteos on katse kaardistada kultuuri uurimise võimalusi ja pakkuda metoodilisi juhiseid tänapäeva kultuuriteaduste tihedas tihnikus orienteerumiseks.
Raamatu 14 peatükki on kirjutanud Eesti parimad asjatundjad ja need juhinduvad samadest põhimõtetest: pakkuda ülevaadet ühe konkreetse kultuuriteadusliku distsipliini või vaatlusviisi kujunemisest, metodoloogilistest põhimõtetest ja -mõistetest ning näitlikustada selle võimalusi ühe lühikese juhtumiuuringu näol.
