See on lugu naisest, tema sündimata jäänud lapsest ja rootsi mehest, kes valis omale teise elu. Enesekeskne Rootsi ühiskond ei suutnud sõjajärgsetel aastatel leppida võõrastega ja nii liiguvad seal, otsekui puuri pistetud hundid, pidepunktita jäänud inimesed, kellel pole enam kodumaad. Raamatu kirjutamise ajendiks oli tegelikult «Estonia» katastroof ja romaan uurib muuhulgas, kas saatust saab muuta. Olgu see või romaani peategelase päästmine tema jaoks tulevasest, aga meile kõigile teadaolevast katastroofist.
Autori kommentaar:
«Romaani «Hundi silmas» ajendiks oli «Estonia» katastroof. Elasin seda rängalt üle ja hukkunute seas olid mitmed minu head sõbrad. Ennekõike nägin aga juhtunut kui mõistmatut saatuse lööki. Kuidas oli võimalik, et see, kes pääses üle mere viiskümmend aastat tagasi sõjamöllus ja pehkinud paadiga, pidi nüüd hukkuma sügaval rahuajal suure valge reisilaevaga? Kas oli ta kellelegi laevahuku võlgu jäänud? Ja kui ta ise ei jõudnud oma võlga lunastada, kas kandus siis võlg edasi ta järeltulijatele? Ma ei tahtnud ega oleks suutnud kirjutada laevahuku kannatusi nagu mingit «Titanicu»-lugu. Selle asemel tahtsin teada saada, kas on inimesel üldse võimalik oma saatusest pääseda. On ju «saatus» nagu sõidupilet, mis igaühele sündides kaasa antakse.
Kirjutamisel kujunes romaan siiski rohkem paguluse looks. Kuidas ma tean, mida mõtlesid inimesed, kui nad Rootsi pinnal põgenikelaagris õlgkottidel lamasid ja rootsi magusat putru sõid? Ajalugu on tagantjärele kerge võltsida. Selle vältimiseks õnnestus mul saada autentset materjali kirjavahetuste näol neljakümnendatest ja viiekümnendatest aastatest. Kuidas kohanesid eestlased Rootsis? Vanem, Eestis üleskasvanud põlvkond oli oma ühiskonna- ja moraalivaadetes tunduvalt konservatiivsem kui vastav rootsi sugupõlv. Maade erinev lähisajalugu andis ka põhjust poliitilisteks lahkhelideks. Noored, kes pidid üles kasvama vana kasvatusega uues ümbruses, sattusid tihti konflikti.
Kolmandaks teemaks romaanis on abordi ja lastetuse küsimus. Mul ei ole kindlat põhimõttelist seisukohta abordi poolt ega vastu, elu lihtsalt juhib ise. Seevastu tunnetan naise loomupärast igatsust lapse järele. Mulle endale on elus kõige tähtsamad mu lapsed, kes nüüd on juba täiskasvanueas.
Peategelase võrdkujuks olen valinud hundi, sest millegipärast on hunt loomana mind alati võlunud. Ma tegelen muuseas oma lõbuks ka maalimisega, ehkki ma ei taha ennast just kunstnikuks pidada. Tagasi vaadates oma maalidele kogen päris imestusega, kui tihti hundi motiiv minu maalidel esineb. Hunt kui hädaoht, hunt kui tagaaetu. Hundis on midagi ürgset, ta on metsloom, keda inimene pole suutnud taltsutada (peale Fantoomi oma taltsa hundi Deviliga). Kirjutan naisest, kes on sattunud eemale oma loomulikust ühiskonnast. Hundil on vaja oma karja, üksik hunt hulgub, kuni ta oma karja leiab. Hunt peab olema vaba ja tema loomaaias kinnipidamine on vale.»
