Ootamatu nagu kohtumine kiskjaga, ennustamatu nagu näljahäda, küüniline nagu poliitiku naeratus, ebamugav nagu kooselu kurjategijaga, salvav nagu nurka aetud rästik, meeleheitlik, nagu uppuvalt laevalt põgenev rott, otsekohene nagu relvaks pruugitav kaablijupp, silmakirjalik nagu ühiskondliku darvinisti kaastunne, siiras nagu viimse rahvuslase pisar - Mikk Pärnitsa sisekaemuslik proosateos on kõike seda, ning lisaks paeluv ohuromaan iga teismelise hundikutsika vanematele.
«Ta tõmbas üle kapsa jooni, kapsa varred olid kui veenid ja mitmel korral tõmbas ta kiire löögiga üle kapsalehe nii, et vaid vars lõhenes. Kui väga terava noaga kusagil bussiterminalis või kaubamajas niimoodi teha, siis on suur võimalus, et keegi seda ei märka. Võib-olla passida peldikute juures? Habemenoaga. Inimene vajub kokku.
Lõpuks olid kapsast vaid laastud järel, ta naasis sealt higisena ja pooleldi rahulolevana. Noa pühkis muru sisse puhtaks.»
