Britannia provintsid pulbitsevad erinevate rahvaste ja hõimude soovist haarata saaki või säilitada elu. Rooma üksuste lahkumise järel on võtnud maad omavoli, kus ülemkuninga aujärje nimel ei peeta paljuks ohverdada hõimlasi, pilastada omaenese tütart ega reeta usaldust. Selles veresogases vees sumades otsivad teineteist nii Maod kui ka Hundid ja mõlemad on sunnitud põiklema raskemate sammude eest ja tallavad samas endi alla nõrgemaid. Kuid nornide kootud lõngad põimuvad kahel suguvõsal üha lähemale ja otsustav heitlus seisab neil peagi ukselävel.

Pimedus oli laskunud Britannia üle, mustjasse hämarikku olid mattunud orud ja metsad, nõmmedel ulgus kalk tuul. Ühtegi tähte ega kuud polnud näha, taevas oli tume kui tint ja õhk tulvil suitsuhaisu. Mitte seda reibast, kuiva suitsu, mis tõuseb teelise lõkkest või kodusest koldest, vaid hingematvat, rasvast ja lämmatavat tossu, mis oma jälgivõitu kämmaldega embas Cantiumi maanurka otsekui kägistades seda. Ainsaks heledamaks kohaks silmapiiril oli verev kuma, õõvaäratav tulekahju, mis halvaendelise helendusena küngaste ja lagendike taga terendas.

«Hundipäikese aeg. Hullud on hundid ja hullud on hagijad» puhub lõpusarve [i:72583]i kirjutatu kohaselt nii Kimbrungide kui ka Wulfingide vaenutsemise loole, milles kõik teod – olgu need head või halvad – ületavad tavalisuse määra. Tamur sepitseb uut raamatut, elab koos suure perega Tartus ja harjutab mõõgavõitlust järgmise aasta turniirideks.