1951. a. sündinud Rosa Montero on üks neist paljudest hispaania autoritest, kes tulid kirjandusse Franco diktatuurile järgnenud vabanemisajal.
1993. a. ilmunud «Hurm ja pimedus» on seni Montero kõige sügavam ja mõttetihedam raamat. Ühelt poolt maalib kirjanik meile tõetruu pildi ühe nimetu Hispaania linna nimetust agulist ja seal valitsevatest kirjutamata seadustest, pakkudes kohati lausa kriminaalromaani laadis põnevaid süžeekäänakuid. Teisalt on romaanis palju irreaalsust ja muinasjutulisust, kusjuures osa kasutatud sümbolite arsenalist tundub eesti lugejale ilmselt piinlikult romantiline.
Romaani minategelaseks on umbes murdeealine tüdruk Baba, kes pärast ema surma ja isa vangiminekut satub lastekodusse ning kasvab siis oma vanaema majas. Ehkki kirjeldatud ajajärk on üsna lühike, võib raamatut ehk siiski nimetada kujunemisromaaniks: kujutatud on just lapsepõlve ja täiskasvanuea murdehetke.