Pealkiri «Häädus ja ühisus» on kooskõlas August Weizenbergi (1837−1921) artiklite mõttelise sisu ja keelelise vormiga. Eesti esimene euroopalik kunstnik töötas ennast üles vaesest, varakult isata jäänud ja vähe koolis käinud talupoisist, ning haris iseõppimise teel.

Tema arengulugu on rööbitine kogu eesti rahva arengulooga. Weizenberg mõtleb ja kirjutab kunstist ja karskusest, rahvaluule kogumisest, kõlbluse teemadel, religioonist, patriotismist, revolutsioonist. Tema stiil on pikaldane, sõnu on raske leida, sest ise õpitu tugines peamiselt saksa keelele.

Esimesel hetkel mõjuvad kunstniku mõtted lihtsalt vanameelsetena. Rohkem kui üks kord lisatakse tema artiklitele mõni selline märkus: «Toimetus ei või eelmineva kirja mõtetega mitte kõigiti kokku leppida, avaldab need aga hää meelega, et lugejaid tähtsa kunstniku arvamistega tutvustada.» Kuid järele mõeldes: küllap tuleks lugejal liigitada Weizenberg mitte vanameelseks, vaid alalhoidlaseks − ja ühtlasi isemõtlejaks.