«Hõbeuisud» on lihtne ning siiras lugu vaese hollandi perekonna muredest ja rõõmudest. Oma poolehoidu varjamata, südamesoojuse ja vahel ka leebe huumoriga jutustab autor peategelase – viieteistkümneaastase Hans Brinkeri – ja temast paar aastat noorema õe Greteli, nende vanemate ja sõprade elust. Brinkerite kodul lasub isa ammusest tööõnnetusest saadik ränk murekoorem. Ainult tema naise ja laste ennastsalgav hoolitsus, pereliikmeid omavahel siduv armastus ja sõprus aitab neil pikki aastaid üle elada viletsust ja katsumusi ning taluda õelate inimeste pilkeid. Ei ema ega lapsed põlga ära ühtki tööd, nende ausus ja tublidus aga äratavad inimeste lugupidamise, kes neid omadusi hinnata oskavad. Ent raske saatus ei ole Hansult ja Gretelilt võtnud lapselikku elurõõmu, ei ole neist teinud tõsiseid varatarku – nad on tavalised lapsed, kes oskavad ülemeelikult lõbusad olla ning võtavad vaimustusega osa neile kättesaadavatest eakohastest mängudest ja meelelahutusest; eriti haarab neid uisutamine, mis on maa loodusliku eripära tõttu hollandlaste rahvuslik spordiala.