A. H. Tammsaare on XX sajandi eesti proosakirjanduse silmapaistvaim esindaja.
«Ma armastasin sakslast» (1935) on üks kirjaniku viimaseid romaane. Armastustunnete varjundirikas kujutamine on siin tihedalt seotud ühiskonnakriiside ja kultuuriprobleemide käsitlemisega.
Maalt linna tulnud nõrga tahtejõuga üliõpilane satub üliõpilaskorporatsiooni, kus noore intelligentsi väline ja vaimne vormimine toimub saksa korporatsioonides valitsenud härraslikus elupõletamise vaimus. Sellest mentaliteedist on siis ka tingitud teose peategelase kiindumus ei millegagi eriti silmapaistnud parunessi.
Põhiliselt terve, ümberkujunemisel poolele teele jäänud maapoisi igasugused kõhklused ja kahtlused aga ei vii teda tegudeni ning kõik lõpeb mõlemale poolele traagiliselt. Seega siis tabab neid epigoonsuse kurb saatus.