Fjodor Dostojevski on neid vene klassikuid, kelle geniaalsus on jätnud sügavaid jälgi kogu järgmise sajandi maailmakirjandusse, hõlmates nii euroopa kui ka ameerika kirjanduse suurnimesid. Dostojevski mõju järelpõlvede kirjandusele on seletatav tema sügava elutundmisega, üllatavalt peene psühholoogilise analüüsiga ja keskendumisega ühiskonna kõige valusamate küsimuste lahkamisele. Tema romaanide kangelased on tõeotsijad, kes hea ja kurja tunnetamisel näevad maailmaparandamise võimalust üksnes inimese enesetäiustamises ja kõlblate ideaalide järgimises.

Selles mõttes on Dostojevski loomingust vahest kõige iseloomulikum tema romaan «Idioot» (1868), milles autor eriti tundlikult reageerib omaaegsetele ühiskondlikele ja eetilistele probleemidele, tuues vene 60-ndate aastate revolutsiooniliste ideede kõrvale oma positiivse ideaali -- naiivselt ebapraktilise, kuid liigutavalt ilmsüütu ja ausa kangelase, «idioodi», vürst Lev Mõškini.