Tõnis Vilu raamatut «Igavene kevad» võib nimetada vabavärsis romaaniks – teoseks, mis sobib nii neile, kes otsivad ilukirjandusest uusi jutustamisviise, kui ka neile, kes soovivad lugeda suuri, ajas ja ruumis kaugele kandvaid lugusid. See määratlustele allumatu žanriga teos on kahtlemata sütitav eksperiment, aga vormimäng ei varjuta siin mingilgi kombel fantaasiarikast, nägemuslikku sisu.

Harva kohtab raamatut, mis suudab kõneleda ühtaegu eepiliselt ja lüüriliselt.