Need kaasmaalased, kes on lugenud Arvi Tinitsa poolt 1982. aastal kirja pandud lennuväepoiste ajaloo raamatut tiitliga «Välgumärgi kasvandikud», on teadlikud, et selle nime taga oli kunagi 3000 eesti poissi, kelledest umbes 1000 jõudis välja läände ja 2000 jäi kodupinnale. See kõik sündis Issanda aastal 1944, kui üle Maarjamaa oli järjekordselt rullumas punane laviin. Sel saatuslikul suvel läksid paljud 13-17-aastased poisid vabatahtlikult, Vabadussõja vaimust õhutatuna, appi vanematele sõjameestele kodumaa kaitsel. Augustikuus järgnesid neile 1927. aastal sündinud poisid mobilisatsiooni korras. Kõik, mis poistega juhtus neil kurbadel sõja lõpuaastail, kaasa arvatud vangipõlv Belgias, Zedelghemi laagris, on lennuväepoiste ajaloo esimese osa 640-l leheküljel ära toodud.
Käesolev teos on sellele järgnev teine osa, mis viib poisid Borghorsti ja Bocholti sõdurlaagreist tsiviillaagritesse ja siis üle mere uutele asukohamaadele.
Kuna skautlusel on paguluses olnud suur osatähtsus eestluse edasiviimisel ja säilitamisel, siis algab käesolev raamat skautluse uuestisünni tutvustamisega endiste sõdurpoiste ridades Zedelgheimis. Sellest vangilaagri skautüksusest tulid paljud meie vaba maailma skaudijuhid, kes, karastatud paljudest elukogemustest, veel praegu tegutsevad, õpetades pagulasnoori olema head eestlased.
Kalju Jõgi