Laternapost oli paindunud veidra nurga alla, nii et tekkis mulje, nagu kummardaks see igale lähenevale sõidukile. Möödusin postist ja umbes neljakümne jala kaugusel sellest märkasin rohul istuvat tütarlast, kes oigas vaikselt. Kui ma lähemale jõudsin, tõusis ta vaarudes püsti ja ma tundsin tugevat alkoholi lõhna, kuigi olin alles kuue jala kaugusel. Ta oli pikk blondiin, juuksesalk ühele silmale langenud, keha nagu naisviikingil. Valge pluus oli rebenenud ribadeks, paljastades täidlased rasked rinnad, mida toetas õrnalt õlapaelteta rinnahoidja. Olin oletanud õigesti, juhiistmel vedelev siidriie oli olnud seelik -- valged liibuvad püksikesed moodustasid terava kontrasti tüdruku pikkade saledate jalgade tugeva päevitusega. Säärel olevast haavast nirises nõrgalt verd, kuid muid vigastusi ei paistnud olevat. Tüdruk raputas juuksesalga silmadelt ja vaatas mõistmatuses minu poole. «Mida põrgut siin juhtus?» küsis ta kurguhäälega.
