Autor on selle väikese raamatu pühendanud oma vanaemale. Tema võrdkujuks ongi Iidvana Igavik, kes ütleb: «Ei tohi endale armu anda!» Raamat paneb noore inimese mõtisklema aja kulgemise ja töö ning hõlbuelu üle.

«Ajal on kulla hind, ütlevad vanad inimesed ja neil on õigus. Aastatega hakkab inimene aega hindama. Nooruses ei märgata aega. Ent ühel päeval annab aeg ise meile endast märku. Paneb meid kärsitult ootama või kahetsema.
Aeg on liikumine.
Aeg ei seisa kunagi paigal, ta viib inimest edasi, kuigi öeldakse vastupidi, et inimene viib oma aega edasi.»