Alice Scott on parandamatu optimist, kes alles unistab kirjanikuna läbilöömisest. Hayden Anderson on Pulitzeri preemiaga pärjatud inim-äikesepilv. Nad mõlemad on ühel ja samal põhjusel maalilisel Little Crescenti saarel: et kirjutada elulooraamat naisest, keda keegi pole aastaid näinud, või siis vähemalt kohtuda kaheksakümnendates eluaastates naisterahvaga, kes väidab end olevat Margaret Ives, traagilise saatusega pärijanna, kunagine Tabloidide Printsess, 20. sajandi kirevaima (ja skandaalseima) looga pere tütar.
Kui Margaret pakub mõlemale välja kuupikkuse katseaja, mille lõpus valib naine välja kirjaniku, kes saab tema lugu rääkida, on Alice’il kolm põhjust mängust viimast võtta.
Esimene: Alice’ile päris siiralt meeldivad inimesed, mis tähendab, et inimestele meeldib tavaliselt Alice samuti – ja tal on tervelt kuu aega, et legendaarse naise poolehoid võita.
Teine: ta on valmis selleks tööks ja võimaluseks avaldada ühe Tõsise Üllitisega muljet omaenda perekonnale, kes on lakkamatult leige suhtumisega.
Kolmas: Hayden Anderson, kellel ei tohiks olla küll mingit põhjust raamatust ilmajäämise pärast muret tunda, põrnitseb teda ülimalt häiritud moel, mis osutab sellele, et mees näeb temas konkurenti.
Margaret poetab mõlemale aga vaid killukesi oma loost. Killukesi, mida nad ei saa omavahel jagada ega kokku panna kaljukindla konfidentsiaalsuslepingu ja tülika ihaluse pärast, mis nende vahel iga kord tuikama hakkab, kui nad samasse ruumi satuvad.
Üha selgemaks saab, et ka nende lugu – just nagu Margareti kootav jutulõng – võib olla nii põnevik, tragöödia kui armastusballaad … Olenevalt sellest, kes seda räägib.
