Olnuks Kleopatra nina pool tolli pikem, poleks ei Caesar ega Antonius temasse armunud. Kameeliadaamiga oleks lugu veel hullem... Põhjakiht, joomarist isa. Dumas poleks kirjutanud temast ainsatki rida.
Ilu võim – sellest kõnelebki käesolev raamat. Keskajal oli ilu lihahimu ja patu allikas, uusajal voodi kaudu karjäärivõimalus, tänapäeva meediaühiskonnas on ilu ja seksapiil tohutult nõutav kaup. Nõnda on suhtumine läbi aegade muutunud.
Ilu ei sünni patta panna?
Sünnib küll, tõestab ajaloolasest autor ja näitab meile täpselt, kuidas filmikaamerad tõid ilule sõltumatuse. Jutt pole ainult naiseilust. Meenutagem filmistaare alates Rudolph Valentinost kuni George Clooneyni, lisaks pole enam sugugi haruldased riigipead, kellele on valimisvõidu toonud ainuüksi hea välimus.
Kuid Marwick möönab, et inimese õnneks leidub teisigi sünnipäraseid omadusi, mis toovad edu – kui ainult hakkamist on.