Théophile Gautier (1811–1872), üks 19. sajandi viljakamaid kirjanikke ja ajakirjanike, Balzaci, Hugo ja Sandi kaasaegne, heliloojate Gounod’ ja Berliozi sõber, saavutas oma kaasaja Parnassil keskse seisundi ja tollaste suurkujude teesklematu tunnustuse. Ilukirjandust luues eelistas Gautier nähtamatuks jääva jumaluse hoiakut, kuid seda ehedamalt elas ta oma lausetele kaasa publitsistikas ja teoreetilist laadi arutlustes.

Pariisis 19. sajandi esimese poole lõpukümnenditel valitsenud olusid tutvustades on Gautier’ käesolev kogumik «Ilust kunstis» oma sisukuselt võrdväärne Balzaci kirjanduskriitiliste artiklitega.

Autori tekste saadab [i:650] saatesõna «Lugemise aastasada».