Tõusin, panin hommikumantli selga, läksin akna juurde ja tõmbasin kardinad eest. Paistis päike, järelikult puhus suure tõenäosusega külm tuul. Meie akna all seisis kõige suurem majaelanike autodest, tõeline kiskja – autod, nad on ju nagu kiskjad, ka siis, kui ei lõrise. Iga kord, kui ma avasin akna, oli mul tahtmine sülitada tema kapotile, aga ma ei teinud seda kunagi, isalt päritud geenid ei lubanud.
