Seda raamatut võib käsitleda kui silmapilguheitu piiritagusesse. Aga juttu ei tehta niivõrd mingitest valitsejate tõmmatud meelevaldsetest piiridest, kuivõrd nähtamatutest jõujoontest, mis painduvad nagu fakiiri kondid või põlevad tikud. Kõik toimub ühtaegu käe-jala juures ja kättesaamatuses kauguses. Selline see aegruum kord juba on – seda ei saa mõista ega ka mõistmata jätta.