Ernst Enno (1875–1934) on eesti luule introvertse suuna kaitsepühak. Oma lihtsa ja loomuliku rütmiga palades leiutas ta uue kõneviisi looduse ja inimese siseilma ühte sulatamiseks. Tema kaunikõlalised ja selged, korduvate fraaside ja lemmikmotiividega ning ikka ja alati sõnumiga värsid sisaldavad ohtralt helgust ja valgust, aga ka hingevalu ja nostalgiat.

Käesolevast, ühest põhjalikumast Enno luule valikust leiab nii viisistatuna kuulsaks lauldud palad («Igatsus», «Rändaja õhtulaul», «Nii vaikseks kõik on jäänud», «Need ei vaata tagasi» jt) kui ka vähetuntud, varasemates kogumikes ilmumata luuletusi. Kogumikku täiendab Lauri Sommeri saatesõna.