Inimesi on läbi aegade võlunud fantastilised loomad, olgu nendeks hirmuäratavad kolme peaga koerad, lohed, või mürkmaod, kes ei allu maotaltsutajale. Juba keskajal saavutasid erakordse populaarsuse sisult ja välimuselt kirevad bestiaariumid, kus kirjeldati kummalisi loomi ja nende käitumisviise. Kuid bestiaariumid on midagi rohkemat kui pelgalt pentsik zooloogia – need on kunstilised katsed anda edasi laiemaid uskumusi inimolendite ja looduse korralduse kohta.
Caspar Henderson pakub lugejaile valikut loomadest, kelle õige mitme olemasolust pole paljudel siiani olnud õrna aimugi. Ent kui keskaegsed bestiaariumid põhinesid sageli folklooril ja müütidel, on selles raamatus kirjeldatud olendid kõik (välja arvatud üks erand) vägagi elus ja olemas, kuigi mõne liigi esindajaid on maakerale jäänud õige vähe.
Tänapäeval ei karda me merekoletisi ega surmahaldjaid, ent jätkuvalt kütkestavad meid nii kurikuulus «Iraagi sõja salarelv» meemäger kui ka iidsetest aegadest õudseks meremaoks ja õgardiks peetud hiidkaheksajalg. 21. sajandi bestiaariumis puudub vajadus loomi välja mõelda, sest meie maailma olendid on niigi ülimalt hämmastavad. Mida arvata jetikrabist, kes kasvatab oma karvastel sõrgadel omale toiduks baktereid? Või müütilise ükssarviku analoogist, sarve ja kahe hambakomplektiga varustatud roosast süvaveehaist, kes elab nii sügaval ookeanis, et teda on näinud vaid vähesed õnnelikud?
Rohkete illustratsioonidega «Imetabaste olendite raamat» on Londoni Kuningliku Seltsi 2013. aasta Wintoni auhinna nominent.
