Manet' näitusest Martinet' galeriis, mis kuulutas ühe põlvkonna rahulolematust akademistliku kunstiga, on möödunud rohkem kui sada aastat. Kunstnikud-boheemlased, kelle ümber juba nende eluajal hõljus müüdi hõng ja keda hiljem hakati nimetama impressionistideks, moodustasid omaette kogukonna. Nende kokkusaamiskohtadeks kujunesid Montmartre'i kohvikud ja kunstnike ateljeed. Pissarro, Monet', Renoir' ja Cézanne'i töid ametlikul kunstinäitusel 1873. aastal ei eksponeeritud, kuid järgmisel aastal korraldati esimene kaheksast impressionistide näitusest. Rühmitus sai kurikuulsaks, kui üks ajakirjanik naeruvääristas Monet' maali «Impressioon. Tõusev päike» ning Le Figaros ilmunud artiklis kirjeldati kunstnikke kui «õnnetuid, kes kannatavad suurusluulu all».
Kas impressionistide maalid olid vaid dekoratiivsed pinnad, mille väärtus seisnes ainult nende meeldivas kompositsioonis ja värvilahenduses, või andsid nad tunnistust hoopis suuremate sotsiaalsete jõudude mõjust, nagu seda oli võõrandumine kaasaegses suurlinnas? Kas värvilahendused olid pelgalt mängulised katsetused või peegeldasid need teaduslikke ja filosoofilisi teooriaid? Paul Smith läheneb neile kunstnikele ja nende kasutatud tehnikatele, tuginedes taju-uuringutele, ning kirjeldab impressionismi sotsiaalset, poliitilist ja intellektuaalset tausta.