Arvame end teadvat, mis on ilu, kuid mis on inetus? [i:12043] näitab oma rikkalikult illustreeritud raamatus «Inetuse ajalugu», et inetus pole vaid iluviga või iluvääratus, vaid võib kõigis oma vormides olla salapärane, kütkestav ja meeldiv. Inetuse mõiste on eri aegadel ja eri kultuurides muutunud nagu ilu mõistegi ning väljapaistvad kunsti- ja kirjandusteosed dokumenteerivad neid teisenemisi sama veenvalt kui õhtumaa kultuurilugu.

Menukas raamatus „Ilu ajalugu“ näitas Umberto Eco, mida inimkond sajandite jooksul ilusaks on pidanud. «Inetuse ajaloos» vaatleb ta ilu pahupoolt, seda, mis on isegi huvitavam – inetust.

Koostaja libiseb arvukate kunstireprode ja rohkem kui 325 kirjanduskatkendi toel elegantselt üle Euroopa kultuuri eri aegade inetusekäsitluste ning toob lugejateni tõelise inetuse mõiste kogumi antiikaajast tänapäeva tööstuslinnade inetuseni, Põrgust ja Kuradist nõidade ja satanistideni, käsitleb nii groteski kui nilbust, nii apokalüpsist kui kitši, toob lugejateni anatoomikumisaalid, esimeste maadeavastajate aegsed imeloomade visioonid, luupainajad ning nüüdisaegsed hirmu- ja õudusekujutelmad tänapäeva inetuseni välja.