Pärastlõunal jõudis Inger saarele tagasi. Jõudsal sammul läks ta üle linna keskväljaku, tolmumaitse suus, kohver käe otsas. Mahe hilissuvine päike soojendas majakülgi, puid ja asfalti. Kooperatiivi poest tuli välja kaks meest, nooremal kaenla all kilgendav tsinkplekist vann. Mõlemad naeratasid talle koduselt, ja ehkki ta kumbagi ei tundnud, oli tal sellest hea meel.
Vahtral väljaku ääres oli õhtupoolses küljes üks oks juba üleni punane, otsekui oleks ta endasse imenud vaid verevat ehavalgust, päikese viimast mahla.
Jälle seesama puu, mis möödunud aastal.
Seesama puu, ja ma tulen koju.
Kodunt koju, vanemate poolt iseenda juurde. Ja ma pean uuesti kodunema. Olen praegu siin võõras, just nagu esimest aastat.
Ligemale kaks kuud oli ta siit ära olnud. Selle ajaga oli võõristussein, mille vundamenti ta kogu aeg eneses kandis, jälle kõrgeks müüriks kasvanud. Niipea kui ta lennukist maha tuli, pidi ta asuma seda lõhkuma, et taastada vana, möödundkevadine eluhoiak - olla õpetaja, korralikult joonitud paber, kuhu kool kirjutab oma käske ja keelde, oma täiust ja tühjust.