LÄTE
Mäejärsakul vajunud õlalt
on sinava lume mantoo,
vett piimana voolab nüüd ülalt
maa paljastest rindadest – joo!
Maa rinnast, ta kumedast kaljust –
kui muusika – allikas keeb,
maa südant kui hõbedast kuljust
ses kuuled, see januseks teeb;
kui janune laps ema rinnust
sa jood sellest allikast maas...
Kui komistad, väsinud rännust,
uut jõudu maa lätteist saad taas.