Enn vaikis. Mis pidigi ta vastama? Kas seda, et ta juba nädala morfiumi oma põuetaskus kannab? Kas seda, et tal ei ole jõudu jatkunud selle sissevõtmiseks? Ometi oleks sellest küllalt olnud, et teda jäädavaks maha panna! Ta tegi oma pääs kiire lõpparve. Ta ei tohi enam elada, kui Aino sureb. Ta peab enesele vabatahtlikult selle surma eest kätte tasuma. Ta peab sama karika tühjendama, mis ta oma ohvrile on ulatanud. On aeg, on ülim aeg. Sind ei ole sellest päevast enam olemas, Enn Rehala. Sina oled mulle täiesti võõras ja tundmatu. Ma ei saa sind isegi vihata, koguni mitte põlata. Minu jalg astub su puruks, nagu viletsa putuka maanteel. Nii vastik oled sa mulle.