On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma.
Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on «Inimene ja deemonid» (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks. Selle romaani stiil on veelgi napisõnalisem, lapidaarsem ja kokkusurutum kui Duuni carasemates teostes, tempo kiirem ning rahutum, repliigid lühikesed ja nagu kaljusse raiutud.

Mõni kuu pärast «Inimese ja deemonite» ilmumist, 12. septembril 1939 Olav Duun suri.