Keerulise elusaatusega (sündis 1932. a, isa represseeriti 1933. a, 12-aastaselt lahkus kodust, elas hulkurielu, oli lastekoloonia kasvandik) tõlkija ja ajakirjanikuna töötava autori kolmas proosateos.

«Meid aetakse laagrist laagrisse mööda tolmavaid teid, juulikuu keskpäevade põrguleitsakus. Tee tungib tolmuna meile suhu, tema krigin hammaste vahel ajab judinad selga, tee paiskub meie kopsudest kuiva ja krampliku köhana. Me möödume maa ligi lösutavatest, otsekui häda-aastatest maha muljutud alevitest ja küladest, ning naised vaatavad meile järele - mustad, leinas, sõnatud nagu hauakivid.»