VAIKNE ÕHTU

Nüüd mets on vait kui vaikses palves:
ei liigu ainsat lehte puul.
Tuul põõsa varjus seisab valvel
kui väike laps, kel sõrm on suul.

On uinund linnud okste hõlmas,
ka vilgas vint ei virista.
Vaid kasteheinas teine, kolmas
ju heinaritsik siristab.

On tasund päeva õndsa vaeva
see õhtu kuldne killavoor.
Kui mesikärg on läänetaeval
täis valgust hõre pilvekoor.

Ja taandub päike taha laane,
kui väsind enda kuumusest.
Tund imeliselt hell ning vaane
õhk lõhnab ööst ja huumusest.