Saksa-ameerika psühhoanalüütik, filosoof ja sotsioloog Erich Fromm (1900–1980) annab ühes oma mõjukamas teoses «Inimese destruktiivsuse anatoomia» ülevaate meie liigi hävitamistungi tagamaadest ja mitmekesisusest. Vaadeldes inimese psühholoogiat läbi Sigmund Freudi prisma, jälgib ta healoomulise ja kuritahtliku agressiivsuse kujunemist inimtsivilisatsioonis, näitab selle juuri loomade maailmas ning toob hulgaliselt spetsiifilisemaid näiteid sadistlikust ja nekrofiilsest käitumisest ajalooliste isikute baasil. Tema nägemuses kasvas destruktiivsus ja julmus koos linnastumisega ning riikide ja tsivilisatsiooni sünniga. Kaasasündinud agressiivsus tärkab siis, kui ähvardatakse inimese elutähtsaid arengu ja liigi ellujäämisega seotud huve. Humanistliku psühhoanalüüsi rajajana näeb Fromm ratsionaalses usus iseenda võimekusse võimalust vabaneda oma saatuse paratamatuse köidikutest. Kriitiline ja radikaalne mõtlemine kandvat tema sõnul vilja ainult siis, kui see on ühendatud kõige hinnalisema omadusega, millega inimest on õnnistatud – eluarmastusega. Saatesõna on Hillar Künnapase tõlkele kirjutanud Ants Parktal.