Jutustus «Inimese saatus» tungib südamesse kõigepealt oma karmi elutõe ja humanismiga. Kirjanik jutustab lihtsalt, kuid eredalt autojuht Sokolovi elust, inimesest, kes on sõja ajal kaotanud oma perekonna, üle elanud fašistliku vangilaagri koledused, sõjaelu karmuse, kuid on suutnud säilitada endas õrnuse ja armastuse inimese vastu.
Tulnud tagasi rindelt, lapsendas Sokolov kodutu poisikese, asendades talle sõjakeerises hukkunud vanemaid. Sokolov on kiindunud poisikesse, ent tema südames kestab edasi teda tabanud õnnetuse kohutav valu.
Suure kunstilise jõuga on autor osanud näidata ja üldistada seda rasket haava, mida sõda on jätnud meie rahva ellu.