Romaan «Inimesed teelahkmel» (1937.a) kätkeb endas kõiki neid suuri sotsiaalmajanduslikke kogemusi, mis autoril olid selleks ajaks kogunenud. Romaan kuulub tšehhi kirjanduse väljapaistvate teoste hulka. See on esimene osa triloogiast, mis haarab kogu kodanliku vabariigi ajaloo ja kajastab nende jõudude kasvu ja võitu, kes tänapäeval viivad Tšehhoslovakkia sotsialismile.
Romaani põhiteemaks on kodanliku korra aluste nõrkus ja kõikuvus. Kirjeldades Prahat, mis «raputas endalt maha keisri kotka ja ehtis end kolmevärviliste lippudega» ning hakkas etendama uue pealinna osa, rõhutab autor kogu aeg vaimustuse kunstlikkust ja igast pilust paistvat valskust. Kõikjal on tunda, et läikiva välimuse taga ei peitu midagi tõsist ja põhjalikku. Paljastades niivõrd hävitavalt kõike välismaist matkiva Tšehhi prantsustunud intelligentsi kosmopolitismi, kasutab autor seda eredat täiendavat joont selleks, et näidata, kuivõrd illusoorne on kapitalistlik »õitseng», mida Tšehhoslovakkias olid paljud valmis kiitma.
Triloogia teist raamatut lahutas esimesest pikk ajavahemik (1948.a). Teises raamatus «Mäng tulega» jõuame Tšehhoslovakkia okupeerimiseni saksa fašistlike vägede poolt. Kui juba esimene romaan andis veenva ettekujutuse tähtsamatest nähtustest kodanliku vabariigi aastailt, siis teises raamatus näidatakse sotsiaalset tegelikkust veelgi sügavamalt. See teos on laiahaardelisem, tema poliitiline küpsus suurem.

Triloogia kolmas osa, mille kallal autor käesoleva raamatu ilmumise ajal töötas, pole eesti keelde tõlgitud.