Ukraina kirjaniku Mõhhailo Stelmahhi proosa väärtuseks on keeleline rikkus, looduskirjelduste luulelisus ja sügavus, sotsiaalse analüüsi peen psühholoogiline teravus, talupoja elu-olu suurepärane tundmine ja jutustamise tõeline kõrge dramatism.
Romaanid «Inimveri pole vesi» (1957) ja «Leib ja sool» (1958) tõid talle maa, töö ja revolutsiooni vaimustatud lauliku kuulsuse ning võitsid autorile laia populaarsuse.
«Inimveri pole vesi» on talurahva ärkamise manifest ja ühes sellega hea ja kurja traagiline kahevõitlus. Ta on kujunenud lühikesest neljakümneleheküljelisest sissejuhatusest «Suurele perekonnale». Nüüd on see romaan nõukogude talurahva kogu revolutsioonijärgse tee kohta, mis käsitleb varem proloogis kujutatud ajajärku.