Andrus Kivirähki kaks juttu maainimeste elust.

«Nõgesed bussipeatuse taga on väga kõrged ja rammusad, kuid suvises päikeselõõsas kuidagi luitunult rohelist värvi. On tunne, justkui oleksid nad tolmused. Ühe nõgese külge on kleepunud pooleldi kõdunenud jäätisepaber. Mõned sitikad lendavad vaikselt sumisedes umbrohupõõsa ümber, hiiglaslikud taimed aga püsivad liikumatuna, paviljoni taga pole tuult. Paviljonis istub Vana Säga. Peaaegu liikumatu on temagi, ainult vahel harva tõuseb käsi, et võtta suust sigaret ja raputada tuhka tolmu sisse.
Sigaret hõõgub, mees istub, pilk suunatud otse enda ette.»