Eestis ülimenuka näidendi «Isa» autor Bjarni Thorsson on oma näidendi nüüd romaaniks kirjutanud.

Kui ma olin viis või rohkemgi minutit peegli ees seisnud, jõllitav laps süles, hakkasin mõtlema, et lapsel on ilmselt midagi viga. Miks ta mind nõnda jõllitab? Ehk on ta haige?

Aga enne, kui arugi sain, naeratas ta mulle oma kõige laiemat naeratust, siputades ja pekseldes asjakohaselt jalgadega. Naeratus läks üha laiemaks ja laiemaks ja siputused üha ägedamaks ja ägedamaks. Kui siputused ja rõõm paistsid haripunkti jõudvat, lõpetas ta ühtäkki, muutus jälle tõsiseks ja hakkas mulle sügavalt silma vaatama. Oli selge, et ta üritas mulle midagi öelda.

«Kallis issi. Ma tean, et voodist välja tulemine võib sul kole kaua aega võtta, kui mul sind vaja on; sa oled kakaste mähkmete vahetamisel jube kobakäpp ja sa ei tohiks värvilisi kombekaid koos valgetega pessu panna, aga kui kõik on öeldud ja tehtud, siis olen üsna rahul ja õnnelik, et sina oled mu issi. Tead, sa meeldid mulle ikka täiega.»

See oli mu elu üks ilusamaid ja kallimaid hetki. Just sel hetkel sain lõpuks aru, et ma ei tohi seda poissi kunagi alt vedada. Mitte kunagi.

«Nii naljakas, väga eluline ja kohati ka üllatav. Selle väikese lihtsa loo sees jookseks nagu teine lugu: noored saavad kokku, neil sünnib laps, nad annavad endast parima, kuid lähevad siis lõpuks siiski lahku. Kuid nurk, mille alt noor isa seda kõike edasi annab, kisub naerust kohati kõveraks.»
Karin Kastehein, toimetaja.