Henry Jakobson kirjeldab humoorikalt oma elu isa ja abikaasana.

Mees, kes ei teadnud isadusest midagi. Mees, kelle lemmik vabaaja veetmise viis oli ükskõik missugune, peaasi, et seal ei oleks kisavaid lapsi. Kuid ühel päeval muutus kõik, kui nende perre saabus poeg hüüdnimega Noorsand, kes kogu eelneva elu pea peale pööras. Maailmapilt ja väärtushinnangud muutusid üleöö. Egoistlikust ja vaid endale mõtlevast Henryst sai isa, kellel elul oli nüüd uus fookus – hoida see väike karjuv olevus elus ja armastavas keskkonnas.

Raamat räägib Henry õppetundidest isana ja iga peatükk lõpeb soovitusega spetsialistilt, kuidas antud situatsioonis oleks kõige kasulikum tegutseda.